top of page

PABERITÜKILUGU

Meil on kast, kuhu paneme värvipaberitöödest üle jäänud tükid. Igaüks leidis paberikastist sellise tüki, mis talle midagi vaikselt jutustas. Selle kuuldud loo joonistasime kõigepealt pildiks, siis kirjutasime jutuks.

AED JA KODU

 

Oli sügis. Mees, kelle nimi oli Robin, jõi toas teed. Tal oli väga soe ja tal oli ka koer Muki, kes haukus harva. Ta hoolis oma koerast palju, aga peremees hoolis ka oma aiast. Tema aias kasvasid põõsad, puud ja palju muudki, mis oli elus. Aga koer Muki oli sõnakuulelik koer ja kui keegi koputas uksele ja see oli tuttav, siis ei haukunud. Aga kui oli võõras, siis haukus.

Sellel mehel oli väga ilus maja. Kõik võõrad kadestasid teda ja kadestasid selle pärast, et nad tahtsid endale samasugust maja ja isegi veel ilusamat. Robinil oli hõbedane aed majal ümber.

Vahepeal sai mees tee joodud, siis läks ta õue ja läks aeda. Ta hakkas uut maad tegema ja samal ajal mõtles, mis ta sinna külvab. Kui ta tegi maa ära, siis hakkas ta külvama üheaastaseid lilli. Paari päevaga olid need juba ilusad ja suured. Kui mees läks õue, siis nägi ta, et lilleõied olid lahti ja need seal olid tulbid, roosid ja iirised. Ta oli väga rõõmus mees.

 

ANNIKA VUNK

   KOER

 

Elas kord kolm koera. Ühel sügisel leidsid koerad maja. Kui koerad läksid maja uksest sisse, nägid sähvatust ukse kohal. Siis nad nägid nõidasid. Üks nõid ütles: „Nüüd tuli meile õhtusöök.” Koerad olid kurvad, et nad sinna majja läksid. Ühel õhtul põgenesid koerad nii, et nõiad ei näinud, et koerad põgenesid. Siis ärkasid nõiad ja nägid, et õhtusöök on läinud. Nõiad läksid koeri otsima, aga koerad olid koju jõudnud.

 

ELE SOOSAAR

NAHKHIIR

 

Ammu aega tagasi elas nahkhiir. Öösel ta püüdis putukaid ja sõi neid putukaid. Ta kodu oli pööningul. Pööningul oli niiske ja rõske. Jõudis öö ja nahkhiir ärkas üles. Ta läks õue putukaid püüdma, kui nägi teist nahkhiirt putukaid püüdmas. Nad said sõpradeks.

 

ERIK EAMETS

SOE ILM

 

Oli ilus ja soe ilm. Hobune ja koer olid väljas. Lill hakkas kasvama ja kõik puud hakkasid õitsema ja põõsad kasvama. Lapsed olid toas, nad ei tahtnud õue minna, sest nad olid väsinud. Ema ei saanud õue minna, sest ta tegi süüa isa jaoks, sest isa oli tööl.

Üks poiss tahtis õue minna, aga ta ei saanud, sest ta oli haige. Ta tahtis hobusega ratsutama minna. Teised mõtlesid õue minna ja nad läksidki. Siis jõudis isa koju, läks tuppa ja küsis, miks poiss pikali on. Ema ütles, et ta on haige ja nüüd hoolitsesid ema ja isa poisi eest.

Koer mõtles väikese uinaku teha. Ta läks oma kuuti magama ja ärkas üles natukese aja pärast, kui teised juba kõik magasid. Siis läks ta uuesti magama. Ilus hommik oli ja isa ei pidanud sel päeval tööle minema, sest oli puhkepäev ja ta sai veel kodus kah tööd. Isa ehitas koerale uue kuudi, sest tema vana kuut oli juba katki ja uus kuut oli vastupidavam.

 

KIRJU LILLEAED

 

Oli kord lilleaed. See oli kirjumast kirjum. Lor Zen oli selle omanik. Ta oli seni rõõmus kuni leiutati ilutulestik. Lor Zen sai väga vihaseks. Sest ilutulestik on sama kirju. Enne valmistas rõõmu rahvale tema lilleaed. Aga nüüd rõõmustab rahvas ilutulestiku üle. See tegigi Lor Zenni vihaseks. Ta lahkus linnast. Ta lubas, et, kui ta tagasi tuleb, vallutab ta linnakese. Kui sellest kuuldi, hankisid linnaelanikud sõdalased, kes kaitsevad linna. Neid oli ainult viis, aga nad olid tugevad, kuid väga sõbralikud.

Lor Zen tuli alles kolme aasta pärast tagasi. Seni olid sõdalased end hoolega treeninud. Siis tuli see hetk. Lor Zen tuli tagasi, aga mitte üksi. Koos huntidega. Aga sõdalased ei andnud alla. Hunte oli küll kaheksakümmend seitse. Sõdalased võitsid. Ja ilutulestikku lasti. Rahvas rõõmustas ja tänas sõdalasi. Aga käidi ka lilleaias, mis oli Lor Zenni oma. Lilleaed oli ikkagi ilus. Ja ikka ja jälle lasti ilutulestikku. Lor Zen sai aru, et mõlemad on ilusad.

 

ESTONIAN AIR

 

Oli kord lennuk. Selle nimi oli ESTONIAN AIR. Ta elu oli lahe. Tal oli kaks vahvat pilooti, palju töölisi ja väga-väga-väga palju reisijaid. Ta lendas üle metsade, järvede ja üle üli-ilusa EESTI maa. Ta maandumis- ja tõusmisradade kõrval kasvasid väikesed õuna- ja pirnipuud. Tema sõber oli helikopter, kes oli muide politseihelikopter. Nad said tihti õhus kokku.

 

LAURITS MEINSON

KITS

 

Elas kord kits, kellel oli kõht tühi. Ta otsis ja otsis süüa, kuni leidis õunapuu. Ta hakkas õunu sööma ja sõi õuntest kõhu täis. Ta tal tekkis joogijanu ja ta hakkas otsima veekogu. Ta kõndis metsas ringi ja leidis maja. Ta läks maja juurde ja koputas uksele. Inimene tegi ukse lahti. Kits küsis inimeselt, kust leiaks veekogu. Inimene juhatas kitse veekogu juurde. Kits oli rõõmus. Ta jõi ja tänas inimest ning läks metsa tagasi.

 

MILO VILL

KÕRB

 

On ilus ilm. Rong sõidab kõrbest läbi. Rong peatub äkki, sest kaktuse mahla vaat oli täis. Rongijuht Sander tuleb rongist välja ja võtab kaktuse mahla ära ja paneb tühja vaadi alla. Sest tal on janu. Rong hakkab uuesti sõitma. Ta sõidab tunnelist läbi. Ta jõuab kõrbelinna. Sealt võtab ta reisijaid peale. Ta hakkab reisijatega uuesti läbi kõrbe sõitma.

 

SANDER JUURIK

JUMAL JA MAJA

 

Oli jumal. Ta vaatas välja, sest tal pole peeglit. Taevas peegeldas vastu. Jumal kasvatas endale õunapuu. Siis kui olid õunad ära söödud, jumal võttis puu maha ja tegi tule alla. Ja üle jäänud puidust tegi maja. Jumal läks liiva otsima. Siis kui ta tuli tagasi, tal oli liiva. Liivast tegi ta endale aknad. Ülejäänud liivast tegi lambi ja juhmed. Ta läks kivi otsima. Siis, kui ta tagasi tuli, oli kivi jumalal. Kivist tegi korstna. Ta otsis riideid. Ta leidiski riided ja jalatsid. Siis kui oli riided leidnud, hakkas päike paistma. Ja taevas oli sinine. Korstnast tuli tossu. Jumalal on peas rõngas. Ja Jumal jäigi majja. Ta otsis veel kive. Kui ta tagasi tuli, tal oli kivi. Kivist tegi katuse ja akna ääred.Tal oli puidust maja, ta tegi kivist seinad ja muud asjad.

 

STEVEN KASK

ÜKSIK SAAR

 

Oli kord üksik saar. Seal oli majakas. Majakas elas üksik mees. Ta oli ainus elanik sellel saarel. Ta oli kurb, sest seal ei olnud ühtegi inimest. Ta kodu oli majakas. See majakas oli väga vana. Mees hoidis seda väga. Ühel päeval aga tõusis torm. Merelained laksusid, tuul puhus ja vihma sadas. Ilm oli tõesti tormine. Ta läks sillale ja märkas laeva. Kohe läks mees majakasse ja pani tule põlema. Laev märkas ja peatus. Inimesed astusid välja. Oi, kuidas mees rõõmustas! Ta leidis endale ka sõbra, kes jäi koos temaga saarele. Mees oli rõõmus. Nad jõid teed, kuni kuulsid praksatust. „Mis se on?" küsis sõber Rooland. „Ei tea,” ütles majaka omanik Kristjan. Kristjan läks õue, ta karjus: „Tuli on katki!“ Kristjan läks tuppa. „Mis nüüd teeme?“ küsis Rooland. Kristjan mõtles „Ei midagi!” Ja nad jõid teed edasi. „Nii tore, et sa siin oled,” ütles Kristjan. „Mida ma sinuta teeksin?” ütles Rooland ja jõi edasi. Jälle käis prõks. „Mis se on?" küsis Kristjan. „Ma lähen õue vaatama.” Kui ta tagasi tuli, teatas: „Kõik on jälle korras!“

TUULI MARLEN JÄRVISTE

VANAISA HAIGUS

 

Kord elas üks mees, kelle nimi on Karl Suur. Tema oli väga haige. Tema ei tahtnud enam väljas käia. Ühel päeval aga oli tema magama jäänud ja ta ei teadnud, mis väljas juhtus. Ei teandnud, mis oli seal juhtunud, et seal oli ilus. Puu oli kasvama hakanud. Äkki ärkas ta üles. Kas tema mõtles, et oli mingi kosmonaut tulnut? Tema ei teadnud, mis teha, kas voodisse jääda või minna vaatama. Ta läks vaatama ja tema ei uskunud oma silmi. Kas see oli uni või oli tema ilusa puu kasvatanud. Ta tundis, et tema on jälle terve, aga tema lapsed ei teadnud seda ja arvasid, et vanaisa peab jälle haiglasse minema. Lapsed viisid vanaisa arsti juurde, aga arst ütles: ”Kas te olete ravimit võtnud, teie olete terve”. Vanaisa ütles: „Doktor, mina ei võtnud enam ravimit, aga minule tuli puu külla. Mina ei tahnud enam haige olla. Kas olete ikkagi minu arst.” Arst vastas: „Kas te olete aru kaotanud, mina olen teie arst ikka, mina olen nii kaua Teie arst kui vaja.“

EGE BENDER

Haige laps sai terveks ja läks õue. Poiss nägi, et põõsastelt on juba marju saada. Ta proovis ühe marja ja need olid küll head marjad. Siis poiss nägi, et hobune on juba puu kõrgune ja koer on tüve pikkune. Siis ta arvas, et küll meil on alles pikad loomad. Ja isegi hobuse jalad on pikemad kui põõsas. Ühest lillest kasva hiigelsuur roos, isegi majast pikem ja päikese kõrgune, aga vars oli nii jäme ja leht kah hiigelsuur. See lill oli maailma kõige pikemast puust pikem. Selle lille pärast on nüüd meie maa nii kõverik. Päike paistab lillele peale ja lill kasvab aina suuremaks ja suuremaks. Kui nad kommikul ärkasid, oli lill päikesest kõrgemal ja varsti juba kosmoses. Kui lapsed aknast välja vaatasid, oli liivakast juba akna kõrgusel. Lapsed mõtlesid, et see liivakast hakkab ka niimoodi kasvama nagu suur lill. Aga siis tuli tugev tuul, mis puhus kõik tagasi nagu enne oli ja järsku vajus liivakast aknast allapoole. Terve pere mõtles, et võiks selle lille maha müüa, aga nad ei saanud, sest nad ei jõudnud seda maa seest välja võtta, sest see oli liiga paks ja suur. See oli tugevasti maa sees kinni. Nad kutsusid suured masinad appi ja saidki lõpuks selle lille maa seest välja.

KAIDO ROOSMA

Nii ilutulestik, kui ka tema aed. Lor Zen oli jälle õnnelik. Nüüd müüs Lor Zen oma imeilusaid lilli külastajatele. Varsti oli terve linn särav ja värvikirju. Ka majad olid kirjuks värvitud. „Jaa...“ ohkas Lor Zen. „Varsti vist ei näe midagi muud, kui ainult värve.“ Ja kõik olid nõus tema mõttega.

Vanemad olid värvipotid laiali jätnud. Nüüd kasutasid väiksemad lapsed võimalust. Lapsed pritsisid värvi igas suunas laiali. Kui vanemad seda nägid, ei uskunud nad oma silmi. Kõik oli nii rõõmus ja värviline.

KRISTOFER ROBIN GRÜN

MIRTEL MIGUR

bottom of page